Vill

Taaskord üks keldrist leitud raamat: "Tööõpetus: Õmblemine IV-VIII kl." (1982) autoriteks L. Aarne, E. Alliksoo, L. Laanpere, T. Merilaid. Raamat räägib siiski õmblemise algtõdetest, õmblusmasina käsitlemisest ja väike ülevaade on antud ka tekstiilikiudainetest (liigitus ja põhiomadused) nind niitidest ja lõngadest.

No kuna mina tegelen viltimisega, siis jäi mulle silma artikkel, mis räägib villast ja selle omadustest. Teeksin siin väikese refereeringu.

Raamat ütleb, et põhiline on lambavill. Ühtlase villaga lambaid lõigatakse üks kord aastas, so kevadel; karmvillaga lambaid aga kaks korda, so kevadel ja sügisel. Sõltuvalt lambatõust saadakse lambalt 2-6 kg villa aastas.

Villakiud on värvuselt enamasti valge, kuid esineb ka musta, halli ja pruuni villa. Mikroskoobi all on villakiud sarvestunud kestakeste ja soomustega kaetud silindrilise kujuga kiud. Villakiu tähtsamaid omadusi on peenus, millest oleneb villa kasutusviis. Peenem kiud on loogelisem ja sarnaneb väljavenitatud spiraaliga. Sellistest kiududest riie kortsub vähem, on painduvam, kohevam, sisaldab rohkem õhku ja on seetõttu väiksema soojusjuhtivusega.

Villakiud imab aeglaselt niiskust ning annab seda ka aeglaselt ära. Seetõttu kaitsevad villased rõivad hästi inimese keha järsu jahenemise eest. Niiskes olekus avalduvad kõige paremini villakiu head omadused - elastsus ja painduvus. Vee mõjul muutub kiud nõrgemaks, kuid venivaks.

Triikimisel tuleb pöörata tähelepanu temperatuurile. Kui triikimistemperatuur on kuni 110 C (läbi niiske riide triigituna), siis jahtudes kiudude tugevus taastub, üle selle aga mitte.

Paneksin siia kirja raamatus eraldi tabelina toodud triikimistemperatuurid (C), misjuhul riie säilitab oma omadused:

• puuvillane riie - 200 kraadi
• villane riie - läbi niiske riide 110 kraadi
• linane riie - 220 kraadi
• looduslik siid - 100 kraadi
• viskoossiid - 150 kraadi
• atsetaatsiid - 11o kraadi
• kapron - 65 kraadi
• lavsaan - 150 kraadi
• nitron - 130 kraadi

Päikesevalguse mõjul villakiud pikkamööda laguneb, väheneb tugevus ja venivus ning vill muutub karedamaks, valge vill aga kollaseks. Võrreldes teiste looduslike kiududega, on villakiud valguse mõjule siiski vastupidavam.

Vill põleb leegita, kärssab juuste põlemise lõhnaga ja järele jääb must tomp.

Venitatavuse ja elastsuse poolest on vill üks paremaid kiudaineid. Villakiud võib venida kuni 40 %.

Tikand Eesti rahvakunstis ja mujal

No küll need keldrid on ikka ühed põhjatud kohad...nimelt kolasin eile mina oma kodus keldris ja leidsin ammu-unustustatud raamatud: "Tikkimine" autoriks Liia Laanpere ja Heli Raidla ning "Tikime" autoriks Olga Soone. Ausalt öeldes pean ma märkima, et minu arust sisukate ja õpetlike käsitööraamatute leidmine raamatupoest täna on suhteliselt keeruline, seetõttu sooviksin anda nendest raamatutest väikse ülevaate just rahvuskultuuri aspektist. Loomulikult sisaldavad raamatud ka väga põnevaid erinevaid tikkimisvõtteid, kui kellegil on soovi võin erinevatest tikkimisvõtetest ka ülevaate teha, seljuhul andke ainult e-mailile teada, millest täpsemalt ülevaadet soovitakse.

Raamat "Tikkimine" annab sisuka ülevaate tikandist Eesti rahvakunstis. Eesti rahvakunsti pärandi ulatuslikuma osa moodustavad mitmesugustes tehnikates valmistatud tekstiilesemed. Raamat märgib, et meie rahvakunsti omapära väljendub eriti rahvarõivais, mida kaunistati rikkaliku tikandiga, peale rahvarõivaste tikiti veel vaipu ja teisi esemeid.

Meie rahvusliku tikandi ornamente peetakse väga omapärasteks, selles on motiive, mis esinevad paljudes teisteski rahvuslikes ornamentides, kuid meie rahvuskultuuris kasutatakse neid nii kompositsiooni kui ka värvuse poolest omanäoliselt.

Enim tikitud esemeid pärineb 19.sajandist, kuid kõige vanemad andmed lõngaga tikkimise kohta pärinevad 17. - 18.sajandist.

Eesti rahvusliku tikandi ornamente võib jagada oma iseloomu järgi kahte rühma:

1. geomeetriline - kasutusel Lõuna-Eestis. Ühtlasi peetakse seda Eesti vanimaks ornamendiks. Vanimad kujundid olid maagilise tähendusega sõõr, rist, silmusnelinurk ja kaheksaharuline täht. Ka hilisemas geomeetrilises ornamendis esinevad vahelduvalt romb ja diagonaalrist või rombide rida ja siksakk jms.
2.taimornamendiga tikand - kasutusel Põhja-Eestis ning tegemist on ornamentikas hilisema nähtusega. See rikastas oluliselt tikandeid ning lõpuks tõrjus Põhja-Eesti geomeetrilise ornamendi välja.

Lääne-Eestis ja saartel kasutati nii geomeetrilist kui ka taimornamenti, kuid Saaremaal mõjutas taimornamenti kohalik geomeetriline kiri.

Tikandiga kaunistatud rõivaosad valmistati peamiselt linasest, aga ka villasest ja puuvillasest riidest. Nendele materjalidele tikiti värvilise villase lõngaga, valge, vahel ka punase või sinise linasega ning värviliste siididega, punase puuvillase lõngaga või kuld-ja hõbekarraga muster. Litreid kasutati põhiliselt Põhja - ja Lääne-Eesti taimornamendiga kirjadel. Saaremaal lisati litreid ka mõnedele geomeetrilistele kirjadele.

19.sajandi teisel poolel tulid tulid kasutusele puuvillased lõngad, tikandeid täiendati kudrustega (väikesed helmed), sämp- ja vinkpaeltega.

Raamat ütleb, et Eesti rahvarõivas paistab silma oma värvirohkuse poolest, vanasti värviti lõngad ja riie taimeleotistega ning saadi väga ilusad mahedad toonid. Punast saadi madaraga, pruuni pohlavartega ja kivisamblaga, rohekad kortslehe ja maikellukesega värvides. Taimedega värvimise oskus pärandati põlvest-põlve. 19. sajandil asendusid loodulikud värvid keemiliste värvidega. Tulid kasutusele puhtad teravad kollased, rohelised, roosad, vaarikapunased ja lillad toonid.

Raamat "Tikime" annad lisaks erinevatele tikkimisvõtetele ülevaate ka eri maade tikanditest. Raamat märgib, et primitiivse kultuuri tikandid tutvustavad meile kauge mineviku ornamentaalseid motiive, mis peegeldasid sümboolsete mustrite näol nende keerulist sisu. Lihtsamad neist - rist, ruut, romb ja ring osutusid tingmärkideks, päikese sümboliks ja pühadeks kujunditeks.

Kogu maailmas kasutati põhimaterjalina linast, puuvillast, villast ja siidkangast. Ka sellised pisted nagu madal-, kett-, rist-, ja aedpisted kasutati praktiliselt kõikjal. Osa mustreid ja tikandiliike levis kindlasti kaubateede kaudu, näiteks kettpistetikand, vana hiina tikand läks Prantsusmaal moodi 17.sajandil.

Tikandite liike ja kasutamisvõtteid on tugevasti mõjutanud usk ja kultuur. Näiteks Hiinas kasutatakse lindu heaendelise sümbolina ning riietusesemed on täis tikitud lindude kujutisi. Ka värvidel on tikandis oma tähendus - Indias tähendab punane värv õnne jms.

Lapsele kätised...(valge villaloor ja kraasimata lambavill).

Siin üks proovitöö, mis on valminud tekstiilikunstnik Eve Tiidolepp juhendamisel vähetuntud lõiketehnikat kasutades.
Eve Tiidolepp on suurepärane õpetaja ja töö valmimine oli puhas lust...ja tal on oma lambad!!! Ma räägin juba tükkaega mehele, et lambad tuleb võtta!!!
...Aga no pole hullu, mu mees räägib mulle juba, et kanad tuleb võtta!!! No, eks siis mina oma lambad ja mees oma kanad...

Rahvuslikud mustrid

Juba pikemat aega on mind huvitanud erinevad rahvuslikud mustrid, eriti olen rõhku pannud rahvariide tikandite uurimisele, sest see on asi, mis mind isiklikult puudutab. Kui rahvariide tikandid eeldavad ranget tikkimiskogemust ja - oskust, siis ei julge ma kohe mitte sellel alal kätt proovida ja leidsin hoopis vana eestipärase arhailise tikandi. Arhailise tikandi kohta on Sirje Rohtla koostanud õpetuse Hingelinnu tegemiseks ning andnud ülevaate arhailise tikandi tähendustest.
Autor märgib, et eesti rahvapärast ornamenti kasutasid talunaised oma tikandites, motiivid omavad sümboolset tähendust, mis jõudis kirikust talupojakultuuri. Rahvas tõlgendas neid kui õnne toovaid ja kaitset pakkuvaid märke.

Ornamentide põhielementideks Sirje Rohtla esitatud õpetuses olid:
1. RIST - tähistab maa ja taeva vahelisi suhteid ja on tasakaalusümboliks
2. ELUPUU - maailma tsenter ja kõigi eluprotsesside alus ning absoluutse reaalsuse ja surematuse sümbol
3. SÕÕR (mis oli ka üheks põhimotiiviks) - kosmiline märk, mis sümboliseerib universumit, kõiksust, lõpmatust, täiuslikkust, korda ja harmooniat
4. ROOS - taevaliku täiuslikkuse universaalne märk ja Jumala sümbol

Autor andis ülevaate ka värvide tähendustest arhailises tikandis keskajal:
1. soe roheline - maa ja taimete värv
2. sügavsinine - tähistas taevast ja mõtlemist
3. punane - maa, vere, tule ja armastuse värv
4. kollane - päikesevalgus

Arhailine tikand on äärmiselt põnev ja mänguline, see on justkui joonistamine niidiga ning tegemist on tohutu värvidemänguga. Vastupidiselt rahvariide tikandile ei ole arhailises tikandis nii rankeid, selgeid ja puhtaid jooni, pigem mida lopergusem on muster, seda ehedam ja huvitavam see on. Kasutasin oma teise proovitööna (esimene oli varem siin blogis esitatud mobiilikott) mehele vilditud kätiseid. Minu poolt tikitu on oluliselt tagasihoidlikum, kui tegelikult arhaline muster olema peaks.