No küll need keldrid on ikka ühed põhjatud kohad...nimelt kolasin eile mina oma kodus keldris ja leidsin ammu-unustustatud raamatud: "Tikkimine" autoriks Liia Laanpere ja Heli Raidla ning "Tikime" autoriks Olga Soone. Ausalt öeldes pean ma märkima, et minu arust sisukate ja õpetlike käsitööraamatute leidmine raamatupoest täna on suhteliselt keeruline, seetõttu sooviksin anda nendest raamatutest väikse ülevaate just rahvuskultuuri aspektist. Loomulikult sisaldavad raamatud ka väga põnevaid erinevaid tikkimisvõtteid, kui kellegil on soovi võin erinevatest tikkimisvõtetest ka ülevaate teha, seljuhul andke ainult e-mailile teada, millest täpsemalt ülevaadet soovitakse.
Raamat "Tikkimine" annab sisuka ülevaate tikandist Eesti rahvakunstis. Eesti rahvakunsti pärandi ulatuslikuma osa moodustavad mitmesugustes tehnikates valmistatud tekstiilesemed. Raamat märgib, et meie rahvakunsti omapära väljendub eriti rahvarõivais, mida kaunistati rikkaliku tikandiga, peale rahvarõivaste tikiti veel vaipu ja teisi esemeid.
Meie rahvusliku tikandi ornamente peetakse väga omapärasteks, selles on motiive, mis esinevad paljudes teisteski rahvuslikes ornamentides, kuid meie rahvuskultuuris kasutatakse neid nii kompositsiooni kui ka värvuse poolest omanäoliselt.
Enim tikitud esemeid pärineb 19.sajandist, kuid kõige vanemad andmed lõngaga tikkimise kohta pärinevad 17. - 18.sajandist.
Eesti rahvusliku tikandi ornamente võib jagada oma iseloomu järgi kahte rühma:
1. geomeetriline - kasutusel Lõuna-Eestis. Ühtlasi peetakse seda Eesti vanimaks ornamendiks. Vanimad kujundid olid maagilise tähendusega sõõr, rist, silmusnelinurk ja kaheksaharuline täht. Ka hilisemas geomeetrilises ornamendis esinevad vahelduvalt romb ja diagonaalrist või rombide rida ja siksakk jms.
2.taimornamendiga tikand - kasutusel Põhja-Eestis ning tegemist on ornamentikas hilisema nähtusega. See rikastas oluliselt tikandeid ning lõpuks tõrjus Põhja-Eesti geomeetrilise ornamendi välja.
Lääne-Eestis ja saartel kasutati nii geomeetrilist kui ka taimornamenti, kuid Saaremaal mõjutas taimornamenti kohalik geomeetriline kiri.
Tikandiga kaunistatud rõivaosad valmistati peamiselt linasest, aga ka villasest ja puuvillasest riidest. Nendele materjalidele tikiti värvilise villase lõngaga, valge, vahel ka punase või sinise linasega ning värviliste siididega, punase puuvillase lõngaga või kuld-ja hõbekarraga muster. Litreid kasutati põhiliselt Põhja - ja Lääne-Eesti taimornamendiga kirjadel. Saaremaal lisati litreid ka mõnedele geomeetrilistele kirjadele.
19.sajandi teisel poolel tulid tulid kasutusele puuvillased lõngad, tikandeid täiendati kudrustega (väikesed helmed), sämp- ja vinkpaeltega.
Raamat ütleb, et Eesti rahvarõivas paistab silma oma värvirohkuse poolest, vanasti värviti lõngad ja riie taimeleotistega ning saadi väga ilusad mahedad toonid. Punast saadi madaraga, pruuni pohlavartega ja kivisamblaga, rohekad kortslehe ja maikellukesega värvides. Taimedega värvimise oskus pärandati põlvest-põlve. 19. sajandil asendusid loodulikud värvid keemiliste värvidega. Tulid kasutusele puhtad teravad kollased, rohelised, roosad, vaarikapunased ja lillad toonid.
Raamat "Tikime" annad lisaks erinevatele tikkimisvõtetele ülevaate ka eri maade tikanditest. Raamat märgib, et primitiivse kultuuri tikandid tutvustavad meile kauge mineviku ornamentaalseid motiive, mis peegeldasid sümboolsete mustrite näol nende keerulist sisu. Lihtsamad neist - rist, ruut, romb ja ring osutusid tingmärkideks, päikese sümboliks ja pühadeks kujunditeks.
Kogu maailmas kasutati põhimaterjalina linast, puuvillast, villast ja siidkangast. Ka sellised pisted nagu madal-, kett-, rist-, ja aedpisted kasutati praktiliselt kõikjal. Osa mustreid ja tikandiliike levis kindlasti kaubateede kaudu, näiteks kettpistetikand, vana hiina tikand läks Prantsusmaal moodi 17.sajandil.
Tikandite liike ja kasutamisvõtteid on tugevasti mõjutanud usk ja kultuur. Näiteks Hiinas kasutatakse lindu heaendelise sümbolina ning riietusesemed on täis tikitud lindude kujutisi. Ka värvidel on tikandis oma tähendus - Indias tähendab punane värv õnne jms.
Raamat "Tikkimine" annab sisuka ülevaate tikandist Eesti rahvakunstis. Eesti rahvakunsti pärandi ulatuslikuma osa moodustavad mitmesugustes tehnikates valmistatud tekstiilesemed. Raamat märgib, et meie rahvakunsti omapära väljendub eriti rahvarõivais, mida kaunistati rikkaliku tikandiga, peale rahvarõivaste tikiti veel vaipu ja teisi esemeid.
Meie rahvusliku tikandi ornamente peetakse väga omapärasteks, selles on motiive, mis esinevad paljudes teisteski rahvuslikes ornamentides, kuid meie rahvuskultuuris kasutatakse neid nii kompositsiooni kui ka värvuse poolest omanäoliselt.
Enim tikitud esemeid pärineb 19.sajandist, kuid kõige vanemad andmed lõngaga tikkimise kohta pärinevad 17. - 18.sajandist.
Eesti rahvusliku tikandi ornamente võib jagada oma iseloomu järgi kahte rühma:
1. geomeetriline - kasutusel Lõuna-Eestis. Ühtlasi peetakse seda Eesti vanimaks ornamendiks. Vanimad kujundid olid maagilise tähendusega sõõr, rist, silmusnelinurk ja kaheksaharuline täht. Ka hilisemas geomeetrilises ornamendis esinevad vahelduvalt romb ja diagonaalrist või rombide rida ja siksakk jms.
2.taimornamendiga tikand - kasutusel Põhja-Eestis ning tegemist on ornamentikas hilisema nähtusega. See rikastas oluliselt tikandeid ning lõpuks tõrjus Põhja-Eesti geomeetrilise ornamendi välja.
Lääne-Eestis ja saartel kasutati nii geomeetrilist kui ka taimornamenti, kuid Saaremaal mõjutas taimornamenti kohalik geomeetriline kiri.
Tikandiga kaunistatud rõivaosad valmistati peamiselt linasest, aga ka villasest ja puuvillasest riidest. Nendele materjalidele tikiti värvilise villase lõngaga, valge, vahel ka punase või sinise linasega ning värviliste siididega, punase puuvillase lõngaga või kuld-ja hõbekarraga muster. Litreid kasutati põhiliselt Põhja - ja Lääne-Eesti taimornamendiga kirjadel. Saaremaal lisati litreid ka mõnedele geomeetrilistele kirjadele.
19.sajandi teisel poolel tulid tulid kasutusele puuvillased lõngad, tikandeid täiendati kudrustega (väikesed helmed), sämp- ja vinkpaeltega.
Raamat ütleb, et Eesti rahvarõivas paistab silma oma värvirohkuse poolest, vanasti värviti lõngad ja riie taimeleotistega ning saadi väga ilusad mahedad toonid. Punast saadi madaraga, pruuni pohlavartega ja kivisamblaga, rohekad kortslehe ja maikellukesega värvides. Taimedega värvimise oskus pärandati põlvest-põlve. 19. sajandil asendusid loodulikud värvid keemiliste värvidega. Tulid kasutusele puhtad teravad kollased, rohelised, roosad, vaarikapunased ja lillad toonid.
Raamat "Tikime" annad lisaks erinevatele tikkimisvõtetele ülevaate ka eri maade tikanditest. Raamat märgib, et primitiivse kultuuri tikandid tutvustavad meile kauge mineviku ornamentaalseid motiive, mis peegeldasid sümboolsete mustrite näol nende keerulist sisu. Lihtsamad neist - rist, ruut, romb ja ring osutusid tingmärkideks, päikese sümboliks ja pühadeks kujunditeks.
Kogu maailmas kasutati põhimaterjalina linast, puuvillast, villast ja siidkangast. Ka sellised pisted nagu madal-, kett-, rist-, ja aedpisted kasutati praktiliselt kõikjal. Osa mustreid ja tikandiliike levis kindlasti kaubateede kaudu, näiteks kettpistetikand, vana hiina tikand läks Prantsusmaal moodi 17.sajandil.
Tikandite liike ja kasutamisvõtteid on tugevasti mõjutanud usk ja kultuur. Näiteks Hiinas kasutatakse lindu heaendelise sümbolina ning riietusesemed on täis tikitud lindude kujutisi. Ka värvidel on tikandis oma tähendus - Indias tähendab punane värv õnne jms.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar